Igal aastal,19. jaanuaril pühitseb meie Kirik ühe suurima pühaku, vaga Makariose mälestust. Sel päeval osales skiitas jumalikul liturgial Eesti Õigeusu Kirikut teeniv pühitsetud piiskop Makarios ja jumalikku liturgiat pühitses preester Aabraham. Oma lühikeses sõnavõtus ütles meie armastatud piiskop, et talle tundus olevat kohane tulla selleks puhuks just kloostrisse jumalikule liturgiale, kuna püha Makarios ise oli munk.

Piiskop mainis, et püha Makariose sõnadest kumab läbi sõnum, mida ehk ei ootaks selliselt kuulsalt anahoreedilt. Nimelt igatsusest Jumala järgi lahkus ta linnast, püüdis võimalikult vähe inimestega kokku puutuda ja kaevas endale elamiseks midagi kellia taolist, ikka selleks, et elada suuremas askeesis… Ta soov oli olla tähelepandamatu ja unustatud kõigi poolt. Ometi kiirgab tema vaimulikust kogemusest teadmine, mida ta väljendas selliselt: „Pole võimalik pääseda muidu kui vaid ligimese kaudu.“ Vaid osaduses ligimesega saame ligineda Jumalale. Kui aga väldime ligimest, on võimatu luua suhet Jumalaga. Me ei saa üksteist ignoreerida. Preester ei saa ühtki inimest ignoreerida ja nii teda oma elust „kõrvaldada“. Nunn ei saa ignoreerida oma eestseisjat, õed ei saa üksteist ignoreerida. Ligimene on nagu pass, mis lubab meil pääseda paradiisi. Kui meil ligimest justkui „pole“, ei saa me paradiisi maitstagi, sest Jumal tahab, et oleksime kõik ühenduses, et oleksime kõik koos. Seda elame läbi jumalikul liturgial, see on tõeline elu. Lahus sellest mõistest -- ühendusest ligimesega -- ei ole võimalik rääkida ei Õigeusu Kirikust ega õigeusu kloostrielust.

Tänud meie armastatud piiskop Makariosele selle õnnistatud ja julgustava külaskäigu eest ja soovime talle palju õnnistatud aastaid!